Liikmeid
14

Vanemaks olemise püha olemus

veebruar 2, 2014

Heinas

Kõik me soovime oma lastele õnnelikku elu, arendame nende andeid ja tunnustame edusamme kiitusega. Teadlikuks lapsevanemaks olemine kätkeb endas valikutest informeeritud olemist ning vastutuse võtmist.

Eetiliselt vastutavad vanemad lapse käekäigu eest kogu lapse eluaja. Paradoks on kahjuks selles, et reaalselt õpetada ja eeskujuks olla saavad vanemad vaid esimesed kümme aastat. Järgneval kümnendil lapsevanemad vaid juhendavad ja toetavad lapse püüdlusi. Edaspidised aastad võiks elu jätkuda sõpradena.

Lapse teadliku loomise emotsionaalne puhtus paneb lapsesse esimese nurgakivi. Neil, kes mäletavad oma tulevasega kokku saades mõtet „see inimene sobib mulle ja meie tulevastele lastele”, on ehk õnnestunud juba paarisuhet alustades panna paika teadlikuks lapsevanemaks olemise oluline alus.

Tavaliselt saab lapsevanemaks kasvamine alguse lapse sünniga – tegelikult peaks see aga algama juba raseduse ajal. Õigemini, kui nüüd veelgi täpsustada, tuleks lapsevanemaks olemise põhiolemusele ning lapse vaimsetele ja füüsilistele vajadustele mõelda juba enne lapse loomist. Lapses on õiged alustalad, kui tema loomine on olnud nii naise kui ka mehe hingesoov.

Alguste algus

Kes tulevastest emadest ja isadest on olnud juba raseduse ajal teadlikud, milline laps nende peresse sünnib? Kas see on poiss või tüdruk? Pean siin silmas teadmist, mis tekib ilma ultraheliuuringu abita. Mõned naised tajuvad juba enne rasedust, milline hing on tulemas. Taolise maailmataju arendamine on kõigil võimalik. Tajude arendamiseks ja mõtte liikuma saamiseks võiks küsida selgust iseenda sünniloost. Miks mina sündisin sellesse perre ja sellel ajal, miks ma sündisin tüdruku või poisina? Kahjuks koolis ei õpetatud meile kõiksuse vastuste kuulamist, kuid maailm vastab meile alati.

Peame vastuste kuulamise kanali ise leidma, ja siin on meetodeid palju. Mediteerimine – mõtete välja lülitamine ja ootamine mõteteta vaikuses. Samuti on igaühel võimalus olla pidevalt tähelepanelik maailma vaatleja. Vaatlejaile näidatakse asjade olemust, nende põhjuseid ja tagajärgi. Järeldused peab siiski igaüks ise tegema. Minu abistajateks on olnud ka raamatud, näiteks Eileen Caddy „Teekond iseendasse”, Kahlil Gibrani „Prohvet” ja Bradley Trevor Greive’i „Elu mõte”.

Sünni ime

Sünnitus on protsess, kus naine peaks usaldama ennast ning endas peituvat meditatiivset teadlikkust ja ürgjõudu. Keegi peale ema ei tea täpselt, mida tema laps sellel hetkel vajab. Lapse sünd mõjutab uskumatult palju tema hilisemaid käitumismustreid. Võib öelda, et see suur keskkonnavahetus mõjutab kogu elu – mis seisnebki paraku keskkondade vahetumises.
Sünnitusest saab alguse ema ja lapse koos voogamine. Tasakaalukas olles saab kinni püüda laste allikast tulevad mõtted ja dialoog nende puhta hingega on nauditav. Ema füüsiline lähedus, emotsionaalne mõistmine ja asendamatu rinnapiim koos ema heade soovide ja mõtetega imetamise ajal on kuninglik kingitus eluks.

Õiged küsimused

Meie pinnapealses maailmas pakutakse probleemidele enamasti füüsilisi lahendusi, mis hetkeks aitavad, kuid ei lahenda sisemisi probleeme. Süvitsi probleeme lahendavad vanemad küsivad endilt: miks minu beebi nutab kuude kaupa või miks laps haigeks jäi? Probleemist sügavuti teadlikuks saamine nõuab õigeid küsimusi. Kas mu laps oli oodatud? Kuidas möödus rasedus emotsionaalselt? Kui loomulikult möödus sünnitus? Kas beebi kõik vajadused on rahuldatud?

Lastel on igal eluetapil kindlad põhivajadused ning nende täitmata jätmise tagajärjeks on nii füüsilised kui psüühilised probleemid. Mitmete radikaalsete lastekasvatusmeetodite katsetamine on kahjuks negatiivsete mõjudega: lastele tekitatud pinged avalduvad aastaid hiljem. Sageli on lastel seitsme aasta pärast paanika- või unehäired, jämesoole- ja põiepidamatus, õpiraskused jne.

Vanemate mõtisklused laste arenguetappidest ja nende võtmekohtadest on üliolulised. Etapp etapi järel liikudes omandatakse asjad kergelt ja lihtsalt. Vanem peab teadma, kuidas tulla toime lapse nutu- ja jonnihoogudega, kuidas mõjub lapsele ekraanimeedia, millal panna laps potile või mida lapsele süüa anda.

Väikelastele on hädavajalik individuaalne õpetus: laps vajab normaalse kiirusega arenguks sagedast kinnitust ja juhatust. Lastel tekib selge ja terviklik maailmapilt, kui täiskasvanu selgitusi jagab. Seda pilti saab laps alati täiendada ja parandada.

Vanema rolli raskus

Kõige raskem on olla oma lapse suhtes objektiivne hindaja. Milline on lapse tegelik probleem? Läbides hingevalu, peab vanem ausalt otsa vaatama iseendale. Lapsevanemana saame leida lapse nõrgad kohad ja nende arendamisele erilist tähelepanu pöörata, sest ainult harmooniliselt arenenud inimene on õnnelik.

Lapsevanemaks olemine võimaldab ime kogemist, kuid selle rolli praktilises keerukuses unustatakse sageli vanemaks olemise olemus. Maailm paneb lapsevanema rolliga inimesele esimese tõelise ülesande – olla egota ja loov. Elu loomuses on inimesi nende teravaid nurki lihvides arendada ning lapsevanemad on läbi aegade kasutanud palju instinktidel põhinevat loovust. Meie praeguse kultuuriruumi eripära tõttu tajuvad inimesed oma sisemist loovust kahjuks vähe. Väljapääsutee kulgeb läbi intellektuaalsete otsingute ja enese muutmise. Kõiksus on andnud meile sisemise valguse, mida arendades saame olla suurepärased lapsevanemad. Elades ja mõeldes teistele inimestele, arendame ennast isetuks ja vabaks hingeks.

 

Loo autor: Reet Post, Ökobeebi klastri üks eestvedajatest

Originaaltekst ilmunud 2014. a. jaanuarikuu Sensas.