Liikmeid
14

Veelapsed

mai 31, 2011

Videos veel alla kahe aastased väiksed poisid ja tüdrukud ujumas.

Veel oma poega kandes ei teadnud ma, kuidas hakkab reaalselt toimuma rinnaga toitmine, rääkimata sellest, mismoodi näeb välja ühe imepisikese vastsündinu mähkmete vahetamine. Ainus, milles ma olin täiesti veendunud, oli see, et ma hakkan teda basseinis ujutama nii varakult kui vähegi võimalik.

Ujutamise kohta lähemat uurima hakates selgus tõsiasi, et võimalused selleks Tallinna linnas on kaunis kesised. Kuid tänu minu sügavele südame soovile selgus, et väga lähedal meie elukohale asub eralasteaed Naba, kus toimuvad väikelaste ujutamistunnid. Saatuse tahtel jõudsin koos oma poja Karl Danieliga treener Reet Posti tundi.

Sealt edasi hakkas kõik väga põnevaks minema. Esiteks selgus kohe, et tegemist ei ole mitte ujutamisega, vaid sõna otseses mõttes sukeldumisega. Teiseks nägin, et Reet on väga enesekindel ning teadlik kõiges, mis ta teeb. Kogu tema olek andis mulle kõvasti julgust juurde oma pojaga katsetada erinevaid harjutusi vees.

Nii me siis hakkasime harjutama kaks korda nädalas. Alguses nõudis ujumas käimine minult kõvasti enesedisipliini. Kord korra järel nähes, kuidas mu laps õpib uusi harjutusi ning trikke ja mis peamine, naudib vees olemist, muutus see järjest lihtsamaks. Nüüd, olles juba kahe aastane nõuab noorhärra ise tungivalt ujuma minekut. Ma võin kindlalt öelda, et praeguseks hetkeks ujub Karl Daniel ise vees, kasutama sealjuures abivahendeid, ning hüppab pea ees omal initsiatiivil vette. Lisaks on tal kõiksugu oma välja mõeldud sukeldumismänge.

Kui me hakkasime ujumas käima, ei teadnud ma tegelikult, kui kasulik ning vabastav ja arendav see kogemus võib ühele väikelapsele olla. Nüüdseks, olles seda kõike kaks aastat kõrvalt näinud ning lähemalt uurinud, saan selle olulisusest aru. Siinkohal tahan jagada ühte uuringut, mis viidi läbi juba aastatel 1974 kuni 1977 Kölni ülikooli juures Saksamaal professor Liselot Diemi poolt.

Uuringus võrreldi kahte gruppi 4 kuni 6 aastaseid lapsi: esimeses grupis olevad lapsed olid alates 3. elukuust regulaarselt ujunud ning teises grupis olid lapsed, kes polnud seda teinud. Tulemused olid järgmised:

  • ujuvatel lastel ilmnesid oluliselt kiiremini paremad suhtlemisoskused, nad integreerusid kergemalt ning suutsid rutem ületada pettumusi, mis oli põhjustatud nende mängukaaslaste poolt;
  • uutes situatsioonides näitasid üles oluliselt suuremat iseseisvust ja julgust;
  • näitasid paremaid intellektuaalseid tulemusi – valdasid kergemini emotsioone, olid koostööaltimad ja tasakaalukamad.

(Andmed pärinevad rammatust „Water Babies“ Francoise Barbira Freedman 2001)

Hakkasin üsna kiirest märkama arengulist erinevust võrreldes nende lastega, kes ei käinud ujumas. Üks suur erinevus, mida võis näha, oli suuline eneseväljendus. Pooleteiseaastaselt suutis mu poeg oma vajadusi vabalt sõnadesse panna. Leides ka kirjandusest teaduslikult tõestatud fakte, mis toetasid minu tähelepanekuid, oli minu pilt selge, millise arengulise hüppelaua võib väikelaste ujutamine luua.

Mina isiklikult tunnen, et väikelaste ujutamine ei ole pelgalt ülipüüdlike vanemate meelelahtus, vaid parim kogemus, mida oma lapsele saab pakkuda. Vesi on koht, kus ta saab ennast iseseisvalt ja vabalt tunda veel enne kui roomama või kõndima hakkab. Oma lapse teadlik arendamine läbi mängu annab võimaluse tuua temas välja seda potensiaali, mis selles väikses kehas juba peidus on. Tahaksin veel rõhutada, et kunagi pole hilja alustada!

 

Piret Laasik

MTÜ Ökobeebi juhatuse liige