Liikmeid
14

Vesi – elu alus

veebruar 16, 2012

Nagu meie kirjutistes pidevalt välja tuleb, on vesi meie elu üks olulisemaid osi. 9 kuud areneme me lootevees, pärast sündi on väga teretulnud beebile vett tutvustada teda vannitades ja ujutades. Lisaks on ülimalt oluline veidi rääkida ka joogiveest.

Juba oma last oodates oleks mõistlik teadlikult vee joomist praktiseerida. Hommikune iiveldus on nii loote kui ka ema janu signaaliks!

Alguses saab imik kõik vajaliku rinnapiimast. Ühe toidukorra ajal tulebki esmalt rinnast lahjat, pea läbipaistvat piima, mis kustutab janu, seejärel veidi toekamat põhitoitu ning lõpetuseks kõige rammusamat magusrooga. Imetamise ajal on emal endal väga oluline juua puhast vett. Teedest on soovitatav keeta apteegitilli teed, mis mõjub hästi ka seedimisele. Hea soovitus on võtta rituaaliks – iga imetamiskorra ajal joon ära klaasi vett, siis olen kindel, et mu kehas ei teki vedelikupuudust.

Lapsele võiks vett hakata pakkuma alates 6.-7. elukuust. Enne seda on beebi seedesüsteem veel nõrk ning ideaalne oleks, kui vedelik jõuaks tema organismi läbi nn ema filtri ehk rinnapiimana. Vett võiks anda lapsele toidukordade vahepeal, sest koos toiduga võib beebi endal kõhu vett täis juua ning söök koos vajalike toitainetega ei mahugi enam sisse. Edaspidi, lapse kasvades oleks hea, kui veeklaas on pidevalt silma all – see tuletab lapsele joomist meelde.

Parim nõu, millest vett juua, on klaas. Laste puhul tundub see liigne luksus olevat, sest kaubandus on täis plastikust värvilisi nokatasse ning muid põnevaid leiutisi, mis lapse jootmise mugavaks teevad. Siinkohal tahaks meelde tuletada plastikust eralduvaid ohtlikke aineid ning nende mõju organismile. Eriti kui vedelikku hoitakse pudelis pikemat aega. Loomulikult on mingites olukordades lihtne haarata see plastikpudel, aga hea oleks, kui see ei muutuks harjumuseks.

Naturaalsed mahlad on esialgu lapsele magustoidu eest, mida anname neile peale sööki. Esimene mahl beebile võiks olla õunamahl.

Selle asemel, et siinkohal pikemalt mahladel peatuda, tahaksingi rõhutada, et kõige vajalikum ning olulisem jook meile kõigile on puhas, gaseerimata vesi. On mitmeid teooriaid selle kohta, kui palju siis täiskasvanud inimene peaks päevas vett tarbima. Väga levinud on ütlus, et umbes 2-2,5 l päevas. Esmalt võib tunduda see vägisi vee sisse kaanimisena, kuid kui mõnda aega ennast nii harjutada, hakkab keha ise janust kergemini märku andma. Tundub ju loogiline, et kuna enamikele meist on juba imikueast alates joogiks pakutud kõike muud kui puhast vett (alustades lehmapiimast ja lõpetades mahlade ning magusate limonaadide ja karastusjookidega), ei oskagi meie keha seda enam korralikult nõuda – janukeskus on nö lukku läinud. Kunagi ei ole hilja seda taas avada ning ennast teadlikult harjutada vett jooma. See on ju eluliselt oluline.

Eesti keeles on ilmunud vee kohta mitmeid häid raamatuid. „Vesi, mille järele su keha hüüab“ räägib sellest, et liigagi sageli on haigused põhjustatud lihtsalt vee puudusest. „Vee sõnumid“ on raamat, kus autor Masaru Emoto on teinud mitmeid katseid veekristallidega, mille tulemusena on teaduslikult tõestatud, et suudame oma teadvuse ja mõttemeelega vee seisundit ning struktuuri muuta. Selle teadmisega võib ju enda jaoks imesid teha!

Aili Vaga