Liikmeid
14

Mängule tuleb anda võimalus

veebruar 16, 2012

Vanemad inimesed meenutavad, kuidas neil vaba aja sisustamiseks pisikestest puupulkadest kõikideks mängudeks asendamatud lelud said. Puupulgad tähistasid jõgesid ja maju, inimesi ja loomi, millega loodi oma mängumaailm. Laste mängus kajastus nende argipäev ja sellega seotud mured, rõõmud. Kujutlusmaailm võimaldas muuta võimatu võimalikuks tehes nõrgad tugevaks, haiged terveks ja inetud ilusaks.

Teise elusolendi või asja kohale asetumine on tõelisusest eemaldumine kujutluste maailma. Nii nagu vanemad samastuvad paremaks mõistmiseks lastega, asetuvad ka lapsed rollidesse, mida nad kasvades enda ümber näevad.

Öeldakse, et mäng on lapse töö. Öeldakse ka, et õppimine on lapse töö. Küllap see mängimine ongi õppimine, mis aitab lapsel elus hakkama saada. Ent mäng ei teki iseenesest. Mängule tuleb anda võimalus.

Tänapäeval on mänguasjade tootmisest saanud tööstusharu. Saadaval on laias valikus  väljamõeldud sünteetilistest materjalidest esemeid, mis on disainitud lastele meeldima läbi täiskasvanu silmade. Mängimiseks mõeldud asjad on värvilised ja välja joonistatud detailidega, kusjuures neil peaaegu puudub seos reaalsuse ja esteetilisusega.  Need valmisasjad muudavad lapse vaatlejaks ja ei erguta aktiivsusele. Igas peres on ilmselt suur või väike korvitäis mänguasju, mis nukralt mängimist ootavad, samal ajal kui laps hoopis makarone pudelisse püüab pista või kausis istudes põristades lennuki pilooti mängib, pesu pesumasinasse laob või õe pluusikäistest jalgu püüab läbi ajada. Laps ei vaja ebarealistlikku maailma, mida mänguasjad talle loovad, vaid maailma, kus ta igapäevaselt tegutseb ja eluks vajalikud kogemusi saab. Ta püüab matkida seda, mida näeb või muuta kogetu mängu kaudu teistsuguseks, endale meeldivamaks.

Laps vajab mänguks lihtsaid algelisi esemeid, millele ta enda olemise põhjal saab iseloomu, värvi ja kuju anda. Sobiv mänguasi saab olla iga ese, mis paneb lapse tegutsema ning mis on minimaalsete detailidega alati uueks määratlemiseks. Selleks sobivad ideaalselt kodus igapäevaselt kasutusel olevad loomulikus suuruses asjad ja õues erinevatel aastaaegadel korjatavad loodusannid. Esimesel eluaastal uurib laps hea meelega nelinurksest rätikust sõlmitud nukukest. Laps vajab selles eas pigem ühte turvalist lohutavat eset kui mitut staatilist vahelduvat lelu. Hiljem hakkavad laste käes ellu ärkama karbid ja purgid, ajalehed ja ajakirjad, tekid ja toolid, riided ja jalanõud, kivid ja puutükid, tammetõrud ja kastanimunad, liiv ja vesi. See loetelu on lõputu. Kõik igapäevane, mis inspireerib looma, on lapse jaoks huvitav. Tema tegevus on loov ja tihtipeale vastuolus meie tavapäraste harjumustega, kuid siinkohal tuleb ohutuse piires lasta lapse mängul kujuneda. Peeneks rebitud värske ajaleht on mänguasjana aidanud arendada lapse peenmotoorikat, saapa sisse pistetud õunad jällegi toetanud lapse kujutlusvõimet. Loomulikult ei pea me kogu majapidamist andma lapse kätesse, et mäng sujuks. Küll aga võiksime olla paindlikud ja teha mänguasjapoes õiged valikud, tuues koju esemed, mis jätavad lapse kujutlusvõimele ruumi ja kätele tegevust.

Mäng on õppimine ja et toetada lapse fantaasiarikkust, vaimset värskust ja füüsilist arengut, on mängu võimaldajatena lapsevanematel tähtis roll. Oluline lapse mängus ja õppimises on loomiseks vajaliku algmaterjali olemasolek. Algmaterjal võiks olla võimalikult viimistlemata vormi ja värviga, kuna see ei sea lapse fantaasiale piire ja laseb kujutlustemaailmas rännata.

Kadri Roht

Ökobeebi võrgustiku liige

Artikli koostamisel olen toetunud isiklikele kogemustele lapsevanemana, lisaks J.Sinkkoneni raamatule „Mida on lapsel kasvamiseks vaja“ ja W. Goebeli, M. Glöckeri raamatule „Laps“.