Liikmeid
14

Seletamatu immuunsüsteemi nõrkuse seletas ära menüümuutus

märts 22, 2013

Untitled1

Nimi muudetud, juhtum Madleen Simsoni praktikast

 Kristo (10) oli väikelapseeas sagedasti haige. Kahe lapse ema kirjeldab oma nooremat poega kui väga viiruse- ja külatundlikku last, kellega beebieas talvel üle kolme päeva õues käia polnud võimalik – sellele järgnes alati bronhiidisümptomitega haigestumine.

Viiendal elukuul loobus poiss rinnapiimast (mille põhjuseks peavad arstid aastaid hiljem avastatud keelekida). Seetõttu mindi üle toitesegule ja aastaselt juba poepiimale. Just sel ajal muutusid ka haigestumised sagedasemaks.

Kui Kristo 3-aastaselt lasteaeda läks, pidas ema viirushaigusi esialgu kollektiivse kohanemisega kaasas käivaks paratamatuseks. Ema sõnul olid need gripilaadsed haigestumised, nohud-palavikud, mis lõppsid alati köhaga. „Ta püüdis absoluutselt iga pisiku kinni,“ meenutab ema. „Köhad olid sellised, et meil käis isegi kiirabi kodus, kuna näis, et laps lämbub ära.“

Seletamatule immuunsüsteemi nõrkusele (kuigi perearsti vahendusel tehtud immuunpuudulikkuse vereproov näitas, et kõik on korras) lisandus ka tähelepanuväärne higistamine, mis algas 3.-4. eluaastal ja oli nii tõsine, et isegi kasvatajad palusid sel teemal arstidega konsulteerida – lõunaunest ärgates oli laps läbimärg. Kimbutama hakkasid ka sagedased kõhuvalud, mida toidu süüks panna ei saanud.

Pidevad arstilkäimised selgust ei toonud. Tunnustatud kopsuarst ütles emale, et mõistab tema muret, kuid: „see laps ei ole minu patsient. Probleem on kusagil mujal.“ Sama arst vaatas muuhulgas ka lapse kurku ja palus emalgi avanenud vaatepildile pilk heita. „Ninaneelust voolas katkematult kollast mäda,“ mäletab ta. Hiljem selgus, et poisil oli siis juba põskkoopapõletik. Teisel lasteaia-aastal oli Kristo jõudnud jõulude saabumise ajaks kuus korda haige olla. Sellele, et poiss peab varsti kooli minema ei julgenud ema mõeldagi: „ta oli lihtsalt nii tohutult haige laps!“

Lasteaias pidas ta ennast sageli ka üsna mõistetamatult ülal. „Teatud olukorras võis ta väga ootamatult reageerida, muutuda lärmakaks ja tigedaks,“ kirjeldab kahe poja ema. „Väljas liikumine oli pingeline ja stressi tekitav, sest tema käitumine oli ettearvamatu. Näiteks võis ta rahvamassis ära kaduda või väga inetult öelda. Alguses panin ma tigeduse selle arvele, et ta ei saanud rääkida. Lõpuks avastati keelekidaprobleem, mida lõigati 3. eluaastal.“ Edasistel terviseotsingutel satuti juhuslikult massööri juurde, kes, olles tunnistajaks olukorrale, kus Kristo oli väga rahutu ja närviline, teatas külma dušina emale uue tõe: „ma võin tema kanalid küll lahti teha, aga sellest pole tolku – uurige parem, kuidas ümber käia autistliku lapsega.“

Toona üks tunnustatumaid lapse psühholooge Reet Montonen oli teisel arvamusel: „autismiga siin tegemist pole, kui siis pigem Aspergei sündroomiga.“ Tema soovitaski konsulteerida Steliori toitumisspetsialistiga. Ema, kes on hariduselt keemik, oli ka varem vältinud kahtlasi lisaaineid ja uskus toidu mõjusse. „Olin märganud, et kui lasteaiast tulekuks oli isa ostnud teatud komme, oli poiss õhtul kodus eriti õel ja tülinorv.“

Peale konsultatsiooni võeti poisi uriinist peptiduuria analüüs, mille kohaselt oli lapse organismis nii gluteeni- kui ka kaseiinivalgu lõhustamata jääke. Erimenüüle mindi üle sügisel, mil Kristo läks eelkooli. Sealt ei pidanud ta haiguse tõttu puuduma enam ühtegi korda.

Tänaseks on Kristo toitunud gluteeni- ja kaseiinivabalt rohekm kui kolm aastat. Ta ei ole enam pidevalt haige, umbes poole aasta jooksul kadusid ära kõhuvalud ja higistamine. Ema sõnul oli perearsti reaktsioon väga vahva: „mul ei ole ühtegi meditsiinilist alust seda väita, aga ärge te jumala eest pooleli jätke!“ Ta ju teadis, kui haige see laps oli olnud – nagu käsn, mis imes viirusi.

Ka kiuslik käitumine ja tigedus leevenesid ajapikku. „Muutused käitumises ei tulnud küll nii kiiresti kui immuunsüsteemi tugevnemine, kuid selle põhjuseks on ilmselt see, et selles vanuses juhtub ikka, et süüakse salaja midagi keelatut. Vahele jääbki ta enamasti nii, et korjab külge mõne viiruse või kaebab kõhuvalu,“ muigab ema heatahtlikult, „siis ma juba tean, et ta on hiljaaegu söönud midagi, mida ei tohiks.“

Tähelepanuväärne on loo juures see, et perearsti suunamisel tehtud immuunsüsteemipuudulikust näitav analüüs oli korras. Ka tsöliaakia- ja laktoositalumatusetestid ei näidanud midagi. „Laps on täiesti terve,“ mäletab ema arsti hinnangut neid analüüse vaadates.

Katkend pärineb Madleen Simsoni ja Egle Oja raamatust „Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele“. Eelnevalt on toodud kõigest üks konkreetne juhtum, kuid nagu antud raamatust lugeda võib, on väga paljud laste terviseprobleemid toitumisega seotud ning menüümuutusega lahendatavad. Raamat käsitleb muuhulgas väga põhjalikult ka allergia ning toidutalumatuse teemasid. Rohkem infot www.stelior.ee.