Liikmeid
14

Mähkmevaba elu võimalikkusest

oktoober 2, 2013

Foto: Andrus Peegel (ajakirjast Pere ja Kodu)

Foto: Andrus Peegel (ajakirjast “Pere ja Kodu”)

Kui ma kaheksa aastat tagasi oma kolmandat last ootasin, sattus minu kätte üks ingliskeelne raamat laste varasest potitamisest. Olin selleks ajaks veendunud riidemähkmete kasutaja ja otsisin oma emaksolemise teel võimalikult loomulikke lähenemisi lapse sünnile, tema hooldamisele ja ka kasvatamisele. Idee oma laps mähkmevabalt üles kasvatada tundus ühtaegu loomulik ja ka väljakutsuv. Tänaseks on vastsündinu potitamine minu jaoks sama iseenesestmõistetav, lähedustpakkuv ja last toetav tegevus nagu imetamine.

Minu vanim laps on sündinud marlimähkmete ajal, mil ühekordsed mähkmed lastemaailmas küll müügile tulid, aga neid osteti ikka tüki kaupa. Ma ei mäleta, et keegi oleks tervet pakki korraga ostnud. Pigem kasutati neid reisil olles. Just nii nagu me ühekordseid taldrikuid kasutame.

Kaheksa aastat hiljem, olles teistkordselt emaks saanud, olid ühekordsed mähkmed tõusnud vastsündinu igapäevase varustuse hulgas esikohale. Millegipärast ütles emavaist mulle kohe, et tegemist pole lapse tervisele ega ka loodusele hea valikuga. Otsisin taas kapist välja esimesest lapsest järelejäänud marlikad. Kui laps oli 3-4 kuune, siis hakkasin teda aeg-ajalt ka potile panema. See ei olnud teadvustatud ega järjepidev tegevus vaid  pigem selline juhuslik valik.  

Enne kolmanda lapse sündi olin teinud kaks sisemiselt väga tugevat otsus. Esiteks, et toon ta ilmale kodus ja teiseks, et hakkan teda potitama kohe esimesest elupäevast alates. Nüüd tean, et  eduka potitamise kõige olulisem eeldus ongi see, et ema teeks sisemise otsuse raseduse ajal. Hiljem, kui laps on juba perre sündinud, on ema emotsionaalselt ja ka füüsiliselt nii hõivatud, et on väga raske midagi uut kasutusele võtta.

Lapsed on sotsiaalsed olendid. Nad tahavad meile meelejärgi olla ja mingil kummalisel moel saavad nad väga hästi aru, mida me neilt ootame. Seda muidugi juhul, kui me oma otsustes veendunud oleme. Kui ema pole päris kindel, mida ta teeb või miks ta seda teeb, siis laps tajub seda samuti ning satub segadusse. Ju oli minu sisemine otsus nii vankumatu, et ma vahel ei jõudnud ise ka ära imestada, kuidas see võimalik on, et ühenädalane sorinal potti pissib ja laps kahe nädala vanuselt enam püksi ei kaka. Täielikult mähkmevabaks sai see laps 11 kuu vanuselt. Aga kõik lapsed on erinevad ja mina emana olen ka pidevas muutumises, seega ei saa alati ühesugust tulemust oodata. Meie neljas laps sai mähkmevabaks aasta ja nelja kuuselt ning viies aasta ja kahe kuuselt.

Täiesti veendunult võin öelda, et varase potitamise näol on tegemist äärmiselt leebe, läheduspakkuva ja turvalise asjaga. See keskendub lapse märguannetele, tema abistamisele ja lõdvestamisele. Mulle tundub, et selliselt kasvanud lapsed on enesekindlamad ja oma kehaga paremas kontaktis.

Meenub üks päev, mil sõbranna tuli oma lapsega meile külla. Istusime põrandal ja meie ühevanused lapsed ukerdasid sealsamas ringi. Nad võisid olla kusagil 3 kuused. Selle paari tunni jooksul, mis nad meil külas olid, võtsin mina oma last palju kordi potitamiseks sülle. Ja kui laps juba süles on, siis ikka mudid tal varbaid või mängid ta jalakestega. Sõbranna aga võttis oma lapse sülle vaid korra, äraminekuks. See laps pidi ju ka selle aja jooksul korduvalt pissima. Ja oma ema puudutusi tundis ta hoopis harvem ning needki olid seotud kiirustamisega, et riidesse panna. Tol hetkel jõudis minu teadvusesse, kui palju laps võidab, kui ema viitsib teda potitada.

Minu viimased kolm last on marlimähkmeid kasutanud vaid ajuti, kui tahan igaks juhuks olukorda turvata. Tavaliselt on need väljaskäimised. Muul ajal on nad enamasti mähkmevabalt kasvanud. Samuti on neil olnud võimalus kõik oma ööd palja pepuga villateki alla tududa.

Meenutades oma kolmanda lapse esimest elupäeva tuleb meelde imepehme siidine ebamaine olend minu kaisus. Kõige ajuvabam asi tundus sel hetkel teda riidesse või veel hullem mähkmetesse panna. Enamasti lamas ta esimestel päevadel minu kaisus lambanaha peal. Pepu all oli tal igaks juhuks kahekorde pehme flanell. Sel moel nägin alati, millal ta pissib ja kas või kuidas ta mulle sellest märku annab. Üsna kiiresti hakkasin taipama, et vahetult enne pissimist hakkab ta kergelt nihelema ja häälitsema. Kui selle ära tabasin, võtsin ta õrnalt sülle ja hoidsin teda väikese poti või flanellina kohal. Vahel kasutasin pissitamiseks ka kraanikaussi. Iga kord, kui last pissitasin, ütlesin vaikselt “piss-piss-piss”. Paari nädala pärast sain teda vajadusel ka siis pissitada, kui ta ise veel pissihäda ei tundnud. Selline vajadus tekkis tavaliselt enne õue minekut. Võtsin lapse sülle, tõstsin ta poti kohale, ütlesin “piss-piss-piss” ja laps pissiski. 

Pissipotina kasutasin ma väikest plastikust toidu säilitamiseks mõeldud kaussi. See oli kerge ja mugav igale poole kaasa võtta. Kausil oli ka kaas ja see osutus ühel hetkel väga oluliseks.

Kui tütreke oli neljakuune, siis avasin Tallinnas ühe perekooli juures laste ökoriiete ja mähkmete poe. Pidin 3-4 korda nädalas Viimsist Mustamäele sõitma. Kuna Pirita teel kulges liiklus üsna aeglaselt, siis olles Russalka juurde jõudnud, hakkas laps pissile tahtma. Mõtlesin mida teha. Kuidas ma ütlen lapsele, et tee püksi, mis siis, et ta on vaid 4 kuune. Kui ma saan aru, et mu laps tahab potile, siis pean ju teda ometi aitama. Keerasin parklasse, tegin peatuse ja pissitasin lapse kaasavõetud kausikesse ära. Siis oli väga hea kaas potile peale panna ja rahulikult edasi sõita. Ja kui laps juba suurem oli, ei pidanud me talvel pakasega maalt tulles teda teeääres pissitama. Ta oli harjunud oma kausikesse pissima.

Kõge selle tulemusena arenes mul üsna hea taju, millal mu laps pissile või kakale tahtis. Vahel võisin teisest toast mehele või lapsega mängivale õele-vennale hüüda, et pangu tita pissile. Enamasti ma ei eksinud. Ja oli üsna tavaline seegi, et ütlesin mõnele teisele emmele, et ta lapsel on parajasti pissi või kaka häda. Too ema oli siis alati väga üllatanud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et nii mina kui mu lapsed on varasest potitamisest võitnud. Ja muide, teie kõik ka, sest elate tänu sellele puhtamal maal. Meie viielapselise pere ökoloogiline jalajälg sellel imeilusal maal on tunduvalt väiksem, kui mõnel perel ühe lapsega. Meil ei ole kunagi olnud potistreike, mis mähkmelastega pea alati kaasas käivad. Mu lapsed on enesekindlad ja  tunnevad end turvaliselt, sest nad on saanud piisvalt tähelepanu ja puudutusi ning nende märguannetele on vastatud. Minu jaoks on see olnud lihtsalt tohutult avardav kogemus. Selleks, et lapsega suhelda ja temast aru saada, ei pea me ära ootama, millal ta rääkima hakkab. Meil on endil võimalus oma lapsele sammuke lähemale astuda.

Loo autor: Agne Guthan (5 lapse ema)

 

Lugu ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” 2013. aasta juunikuu numbris.