Liikmeid
14

Kuidas areneb väikelapse kõne?

oktoober 9, 2013

DSC_3720-2-v[1]

 

Lapse esimesi sõnu oodatakse pikisilmi. Pärast rääkima hakkamist saabub õige pea aeg, kus väikese jutupauniku vadistamist ja lõputuid miks-küsimusi ei jõua ära kuulata ega vastata. Kas laps hakkab rääkima keskmisest varem või hiljem, sõltub paljudest teguritest – lapse aju arengust, lapse oma tahtest ja vajadusest, artikulatsiooniaparaadi (huuled, keel, lõuad) arengust, ümbritsevast keskkonnast jms. Millised on väikelapse kõne arengu olulisemad verstapostid, millal peaks spetsialistide juurest abi otsima ja kuidas saab täiskasvanu beebi kõne arengut mõjutada, sellest tulebki allpool juttu.

Kõne on otseselt seotud kuulmisega. 6. raseduskuul areneb välja kuulmiselund. Võib öelda, et siit saab kõne areng alguse. Enam ei tasu kontserdil kõlari ääres seista ja nüüd võid hakata kõhutitale laulma. Loode kuuleb, sest lootevesi annab helivõnkeid edasi, kuid ta kuuleb väljast tulevaid helisid üsna summutatult – vast umbes nagu me ise vee all ujudes hääli kuuleme.

 

Kõne arengu etapid

Kõik lapsed läbivad kõnelema õppides samu etappe, kuid teevad seda pisut erinevatel aegadel.

  1. Koogamine. Seda tehakse enamasti vanuses 2-5 elukuud. Koogamine koosneb täishäälikutest. Kui ema lapse kohale kummardudes temaga räägib ning annab lapsele pausidega aega koogamisega vastata, õpib beebi, mis on dialoog ja kuidas toimub vestlus.
  2. Keskmiselt 4-7 kuuselt algab lalisemine ehk täis- ja kaashäälikute kombineerimine. Lapse kasvades laliseb ta üha rohkem. Lalisev laps kordab pikalt silpe (ma-ma-ma-ma). Laps on võimeline häälikuid kohe pärast nende kuulmist matkima. Kui laps on lalisemises juba osavamaks muutunud, hakkab ta matkima kogu täiskasvanu kõnet (nn. kajakõne, ~1-aastaselt või veidi hiljem) – laps justkui jutustaks, keelaks, küsiks. Ta matkib ka meie intonatsiooni ja miimikat. Kuna väikesed lapsed on enamasti kõige rohkem koos emaga, siis sarnaneb lapse lalin ema kõnega. Kui ema räägib emotsionaalselt ja žestikuleerides, siis on ka tema lapse lalin sarnane.
  3. Umbes 1-aastaselt ütleb laps esimesed sõnad. Ta hakkab rääkima ühesõnalausetega – üks sõna täidab kogu lause ülesannet, lauses puudub grammatika. Nt „See?“ = „Mis see on?“. Nüüd, mil laps on õppinud sõnu ütlema, hakkab lalisemine vähenema.
  4. Kahesõnalausetega rääkimine (~1,5aastaselt) on informatiivne telegrammstiil. Lause koosneb vaid kõige olulisemast „Anna see!“ = „Ma tahaksin seda autot enda kätte saada!“.

Beebid ei „jutusta“ mitte niisama. Koogamine, lalin ja ka kisamine arendavad lapse kõneartikulatsiooniaparaati ja on ettevalmistuseks häälikute ja sõnade hääldamisele. Nad justkui kaardistavad häälikuid oma suus ehk katsetavad ja jätavad meelde, mida tuleb suuga teha, et erinevaid häälikuid ja häälikukombinatsioone esile kutsuda. Nad mängivad oma suuga ning kuulavad suure põnevusega tekitatud helisid. Kui lapsel on sageli lutt suus, siis ei saa ta sellist vajalikku harjutamist piisavalt palju teha.  Beebid õpivad ka meie katkematut juttu sõnadeks ja häälikuteks lahutama, sest see aitab neil hakata sõnu õppima.

Erinevaid keeli rääkivad inimesed kuulevad häälikuid erinevalt. Väikesed beebid eristavad iga keele häälikuid ning kõikide kultuuride imikud lalisevad algul ühtemoodi. Mõni kuu enne aastaseks saamist lõpeb võõraste häälikute eristamise võime ära. Erinevate kultuuride lapsed hakkavad oma kultuurile ja keelele omaseid hääli tegema u 1-1,5 aasta vanuselt. Näiteks Rootsi väikelaps laliseb selliselt, et see meenutab rootsi keelt (intonatsioonilt, sõnade rõhuasetuselt) ning eesti keele keskel kasvanud laps laliseb eesti keelele sarnaselt.

Enamasti räägivad täiskasvanud beebidega n-ö titekeeles – tavalisest kõnest aeglasemalt, ilmekamalt, vokaale venitades, meloodilisemalt, lühemate ja lihtsamate lausetega, sageli ka öeldut korrates. Seda tehakse alateadlikult, sest see on lapse kõne arengule vajalik. Sellisest kõnest on tal lihtsam häälikuid ja sõnu eristada, et neid oma peas kaardistada. Beebid eelistavad alati ilmekamat titale suunatud kõnet täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamisele.

 

Esimesed sõnad

Kui laps nimetab korduvalt üht ja sama asja või tegevust mingi kindla häälikukombinatsiooniga, siis võimegi seda pidada tema esimeseks sõnaks. See ei pea olema meie mõistes korrektne sõna, kuid see peab olema kindla asja kohta. Näiteks kui ema kohta ütleb laps juba mitmel päeval „emm“, siis see ongi sõna. Või „uua“ tähistab sõna „juua“. Mõni ütleb esimese sõna enne esimest sünnipäeva, teine alles kaheaastaselt. Enamik lapsi aga jäävad rääkima hakkamisega tavaliselt sinna kahe vahele. Õige varsti algab sõnade kiirkaardistamise periood – laps jätab iga päev palju-palju uusi sõnu meelde ja ka kordab kõike kuuldut järele, justkui väike papagoi.

Aktiivse ja passiivse sõnavara hulk on väga erinev – laps saab aru kordades rohkemast kui ta ise öelda oskab.

 

Mitmekeelsus ja võõrkeelte õpe

Kui peres on kasutusel 2 või 3 keelt, siis on põhiline reegel – üks inimene, üks keel. Ehk näiteks ema räägib alati lapsega ühes keeles ja isa teises (mõlemad mõistagi oma emakeeles) ja seda lapse sünnist alates. Kui ka laps, kes juba rääkida oskab, vastab võib-olla mõnikord vales keeles, siis tänu vanemate järjekindlusele mõistab ta ruttu, kumma vanemaga kummas keeles räägitakse. Nii omandab laps perfektselt mõlemad keeled. Mitmekeelne laps võib hakata teiste lastega võrreldes pisut hiljem rääkima, kuid seda ei tasu karta ja see on loomulik, sest tema peas toimub topelttöö võrreldes ühe keele keskel kasvavate lastega. Kakskeelsus on rikkus – kui lapsel on erineva emakeelega vanemad, siis tasub kindlasti laps mitmekeelseks õpetada, mitte rääkida kodus vägisi ühes keeles, mis sest, et see ei ole ühe vanema emakeel.

Küll aga ei soovitata väga väikesele lapsele hakata õpetama teist keelt kui võõrkeelt – sellise keeleõppega võiks oodata seni, kuni laps mõistab, et erinevad inimesed räägivad erinevaid keeli, et erinevaid asju saab nimetada erinevates keeltes erinevalt ja laps mõistab, et sõnu saab tõlkida. Sellistest asjadest hakkavad lapsed aru saama umbes 4-aasta vanuses. Enne, kui laps ei oska veel emakeeles suhelda nii, et ka võõrad temast aru saaksid, ei ole vaja hakata teda segadusse ajama võõrkeele õpetamisega (seda siis neis peredes, kus ema ja isa räägivad ühes ja samas keeles).

 

Probleemid rääkima hakkamisel

Väikestel lastel esineb sageli vaeghääldust – see on ühe või enama hääliku hääldusvigade esinemine ja on tingitud kõneaparaadi küpsematusest. Avaldub nii hääliku ära jätmises (ann = kann), asendamises (tutsu = kutsu) või valesti hääldamises (nt hammastevaheline S või vale R). Väikelastel võib esineda ka häälikute omavahelise ühendamise raskusi – üksikult oskab häälikuid öelda, kuid mõnes sõnas ei tule need veel õigesti või õiges järjekorras välja. Näiteks „taksurätt“ = „taskurätt“. Sellised probleemid kuuluvad rääkima õppimise juurde ja kaovad  lapse kasvades enamasti iseenesest. Loetletutest on vaid vale hääldamine see, mis vajaks varajast logopeedilist sekkumist, sest muidu see kinnistub (vale R-i või S-i hääldus).

 

Millal on vaja abi otsida?

Kui sul on lapse kõne osas tekkinud kahtlusi või muresid, tasub alati nõu küsida spetsialistilt. Isegi, kui tal ei ole vaja muud teha, kui vaid öelda, et kõik on korras. Küll aga on mõned üldreeglid, mida saab ise kodus jälgida.

1,5 aastane laps peaks mõistma ema-isa kõnet, seega tal peab olema passiivne kõne, isegi kui ta veel sõnu ei ütle. Keskmine 1,5-ne laps ütleb 20-200 sõna. Kui ta ei räägi ühtegi sõna, ta ei räägi ka mitte omas keeles, ta ei saa jutust aru, tema kõne areng lõpeb koogamisega ning lalisemist ei ole olnudki või oli väga vähe, tasuks pöörduda neuroloogi, psühholoogi või logopeedi poole või rääkida murest perearstile, kes soovitab, kuhu edasi pöörduda. Esimese asjana tasub kontrollida, kas laps üldse kuuleb. Sosista lapse selja taga – kas ta reageerib?

3 aastase lapse kõne peaks olema nii selge, et olukorrast lähtuvalt saab ka võõras inimene temast aru. Kui räägib vaid pudistades või vaid omas keeles, konsulteeri logopeediga.

Kui laps ütleb häälikut valesti (nt kurgu-r), siis tuleks kohe logopeedilt abi paluda, sest  mida kauem laps vale hääldust kõnes kasutab, seda enam see kinnistub.

Kui lapsel mõni häälik alles puudub (nt R), siis ei ole muretseda vaja ja ei tohiks teda seda ütlema utsitada, sest ta ei ole seda veel valmis ütlema. Tagant kiirustamine võib kaasa tuua valehäälduse ja selle parandamine vajab juba logopeedi abi.

5. eluaasta lõpuks peaksid olema kõik häälikud omandatud ning häälikuühendite hääldamine korrektne. Kui ei ole, tasuks pöörduda logopeedi poole, kes teeb kindlaks, millest on hääldusvead tingitud (nt hambumusprobleemid, pikk luti imemine, lühike keelekida, sage suu kaudu hingamine vms) ning aitab leida lahendusi, kuidas olukorda parandada.

Enne kooli minekut võiks olla kõikide häälikute hääldamine korrektne.

Kui teie laps ei mahu siintoodud piiridesse, ei pruugi ka midagi tõsist lahti olla – kõik lapsed on erinevad ja arenevad erineval kiirusel. Igale lapsele ja tema probleemidele tuleb läheneda individuaalselt.

 

Kuidas soodustada kõne arengut?

Motoorika areng on aluseks kõne kujunemisele. Mida paremini on arenenud peenmotoorika, seda paremini areneb kõne, sest selle kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust.  Seega on oluline liikumine, võimlemine, ronimine, peenmotoorikat arendavad tegevused (voolimine, kivikeste pudelisse toppimine, nööpide nöörile lükkimine, rõngaste pulga otsa asetamine, klotsidest torni ladumine jne).  Kasulikud on korduvad tegevused, sh liigutustega luuletused-salmikesed-mängitused, kus on rütm ja kordused, nt „patsu-kakku“ jms.

Kõne (artikulatsiooniaparaadi) arengule tulevad kasuks ka järgmised lõbusad tegevused, nagu taldrikult keelega toidu (nt kamapalli) püüdmine ja suhu tõmbamine, keeleotsaga ülahuulelt millegi limpsimine, keele laksutamine, erinevate häälte ja häälitsuste tegemine (pss, põmm, tsuhh-tsuhh, koera ähkimine jne), huulte torutamine, puhumine.

Lapsega rääkides kasuta selget, ilmekat ja erineva intonatsiooniga kõnet ning rikast sõnavara. Räägi grammatiliselt õigesti (kaan elab järvemudas, poti peal käib kaas mitte kaan jne).

Leia iga päev aega lapsega koos mängida. Seejuures on oluline vaikne  ümbrus, sest väike laps ei suuda eristada olulisi helisid vähemolulistest taustahelidest. Tal on raske või lausa võimatu kuulda hoolega sinu kõnet (täpseid häälikuid) või oma lalinat, kui samal ajal mängib teler, raadio või mänguasjade seas on mitmeid laulvaid-kisavaid patareidega mänguasju, mis sageli ja läbisegi häält teevad.  Lapsega mängides kommenteeri mängu. Jälgi lapse tähelepanukeset ja räägi just sellest, mida laps parajasti teeb või vaatab.

Vaadake koos lapsega raamatuid. Jälgi, mida laps vaatab, jutusta sellest, vaata raamatut lapse tempos. Kui laps jätab ühe lehe vahele või liigub tagasi eelmisele lehele, siis tee seda, mine temaga kaasa, jutusta sellest, mis teda parajasti huvitab. Õpimotivatsioon ja püsivus langevad oluliselt, kui püüame mängu või raamatu vaatamise ajal väikelapse tähelepanu sageli suunata, hoida või juhtida.

Sõnade mõistmisest rääkimiseni läheb aega. Ole kannatlik, ole eeskujuks! Ära utsita last sõnu ütlema või oma öeldut kordama. Kui ta veel ise mingit sõna ei ütle, siis peab ta seda sõna võib-olla kümneid kordi veel õigesti kuulma, mitte ise öelda proovima.

Ära esita kontrollküsimusi. Näiteks raamatut vaadates ära küsi 1-2-aastaselt lapselt küsimusi, nagu „Kes see on?“ või „mis häält teeb kass?“. Kui raamatus on kass, siis ütle ise, et see on kass, siin on maja, seal on suur puu jne. Esimesi sõnu ütlevale väikesele lapsele mõjub säärane „eksami tegemine“ pigem kõne arengut pidurdavalt, mitte soodustavalt. Jutusta, seleta, näita, mitte ära eksamineeri. Küsi lapselt seda, mida sa tõepoolest ise ei tea ja teada saada soovid (nt „Kas tahad juua?“, „Kas paneme sokid jalga?“), mitte seda, mida sa ilmselgelt ise väga hästi tead (kus on pildil koer või mis häält teeb kass). Kontrollküsimusi esitamata paistab vestlus loomulikuna ja laps mõistab seda suurepäraselt. Loomulik vestlus innustab tedagi kaasa rääkima hakkama. Varsti tahab ta nagunii ise kõik raamatus oleva teile ette jutustada, siis on teie ülesanne kuulata ja täiendada.

Kui laps räägib valesti, vasta jaatavas vormis, aga korda ise õigesti. Jutt peab kõlama normaalse vestlusena, mitte vigade paranduse või eksamina. Näiteks: laps ütleb raamatut vaadates „Ass!“, sina vastad „Jaa, see on kass!“ ning vastavalt lapse vanusele täienda vestlust, seletades ise juurde, mis värvi kass on ja mis häält ta teeb.  Kui laps aga peaks ütlema lehma kohta kass, siis on sõbralik parandamine muidugi omal kohal. Ära pööra väikelapse ütluse vormile liiga suurt tähelepanu – peamine on jutu sisu ja rääkimistahe.

Lapse (kõne) arengu teemast sügavamalt huvitatutel soovitan lugeda kolme väga kasulikku ja huvitavat raamatut:

„Terane laps“ Sally Ward

„Kuidas beebid mõtlevad. Uurimus lapsepõlvest.“ A. Gopnik jt.

„Arendav algus“ Margaret Sassè

 

Artikli autor: Ökobeebi võrgustiku liige Kairi Koolme